Postimees article by Edgar Finisterre: “The Exhibition that is Too Late to Be Cancelled”
– Al Paldrok “Momentum Monumentum” in Hobusepea Gallery till August 25.
Fotod: Ken Mürk
Näitus, mida tühistada on juba liiga hilja
Esile on kerkinud põlvkond, kes otsib oma mõtteviisi ja sotsiaalset ruumi. See on loominguline energiaallikas, nende tee mõistmiseni. Neil on soov muuta võimu tasakaalu, sekkudes otseselt reaalsusesse ja andes suurema tähtsuse loomingule…
Nii algab näituse kontseptuaalne tutvustus ja see võib kõlada kenasti, tuttavalt ja turvaliselt: järjekordne etteaimatavalt kahjutu neomarksistlik patriarhaadi kriitika, mis on täielikus kooskõlas USA ja Euroopa praeguse ortodoksiaga. Rahvakomissar ei ole ärevil. Aga ta on võib-olla sattunud eksiteele. Lugege uuesti, see võib tähendada vastupidist sellele, mida te esialgu arvasite.
Esmapilgul aknast vaadates võib see näitus tunduda värvikas, rõõmsameelne ja täiesti turvaline ruum moekale rahvale, aga tegelikult on vastupidi, see võib olla üsna ohtlik. Lugege tsitaadi viimast lauset: «On tekkinud uus puritaanlik sotsiaalne liikumine, mis piirab järsult indiviidide vabadust.» Uus põlvkond, millest Al Paldrok räägib, mässab oleviku, mitte ajaloo vastu.
Mida me siis näitusel silmaga näeme? Skulptuur on vormi kunst, seega millest need erksad põhivärvid räägivad?
Esimesena on näha on Sinist. Kui olete kunagi Denveris käinud, olete ehk näinud skulptuuri The Big Blue Bear – 12 meetri pikkust karu raamatukogu vaatamas. Kui ma nägin Paldroki skulptuuri Loovlinnaku õuel Pärnus paintball’i hoone najale nõjatumas, oli pilt väga sarnane.
Siin galeriis näeb see aga pigem välja nagu Mõistus, mis pettunult pead vastu seina peksab. Denveris asuval Suurel Sinikarul on veidi unustatud ametlik nimi «Ma saan aru, mida sa mõtled». Selline asi on nüüd peaaegu keelatud. Kui sa ütled tänapäeval, et ma saan aru, mida sa mõtled, siis mõni pontsakas väike luuletaja või keegi teine nimetab sind fašistiks või Putini trolliks. Võib-olla peidab Sinine oma nägu häbist ühiskonna vale pärast. Kas see uus põlvkond, kellest ta räägib, teeb seda ka?
Seal on Must ja Kollane. Kollane, kui lähemalt vaadata, pole päris nagu teised, kes on ideaalselt värvitud. See on tehtud roostetavaks või haigeks või millekski ebatäiuslikuks. See on natuke häiriv. Ta on heatahtlik, aga ta on haige.
Eesti kunstimaailm ja kunstiõppeasutused otsustasid toota kunstnikke, kes suudavad maalida vaid järjekordse neomarksistliku patriarhaadi kriitikat – sobitumaks moega.
Sisenedes galerii allkorrusel asuvasse pühamusse on näha Punast. Sa näed teda. Vaevu ruumi mahtununa. Mõtlemas. Mõtlemas iseendale sel keelatud viisil, mis ei tohi tänavalt nähtav olla. Aga minevikus oli põlvkondade jaoks iseendale mõtlemine kohustus.
Avamisel viitas Paldrok noorte idealismile, kus maailm on sinu jaoks, mitte sina maailma jaoks. Kuid see ei ole idealism, nagu me seda varem oleme näinud ja kuidas seda ehk ka tulevikus nähakse. Tänapäeval julgustatakse noortes peaaegu psühhootilist nartsissismi kõigis neis neomarksistlikes, neofeministlikes trendides. See ei ole idealism.
Kuni viimase ajani, ütleme nii, et isegi vahetult enne koroonat, tootis Eesti art world kunstnikke, kes suutsid luua ilusat kunsti. Kuid probleem oli selles, et talenti oli palju enam kui Eesti majanduses raha. Üks lahendus oleks olnud eksportida Eesti kunsti Suurbritanniasse, New Yorki ja mujale, kus toodetakse kunsti-diplomeerituid, kes suudavad maalida vaid järjekordset neomarksistliku patriarhaadi kriitikat, mida keegi tegelikult osta ja koju kaasa võtta ei taha.
Edgar Finisterre
